Hõbekoger (Carassius gibelio)

Hõbekoger, ka harilik hõbekoger (Carassius gibelioon kalaliik karpkalalaste (Cyprinidae) sugukonna päriskarpkalalaste(Cyprininae) alamsugukonna perekonnast kogred (Carassius)

[inglise - giebel carp, prussian carp; saksa - Silberkarausche, Giebel; kreeka - petalouda; leedu - sidabrinis karosas; läti - sudrabkarūsa; poola - kara¶ srebrzysty; rootsi – silverruda; soome – hopearuutana; taani – sølvkaruds; vene - серебряный карась]


Aleksei Turovski joonistus/Eesti mageveekalad


Varasemalt käsitleti harilikku hõbekokre kui hõbekogre (Carassius auratus) alamliiki Carassius auratus gibelio, eristamaks teda hiina hõbekogrest (Carassius auratus auratus)1,2. Tänapäeval peetakse neid iseseisvateks liikideks: hõbekoger (Carassius gibelio) ning kuldkala (Carassius auratus). 
 
Kirjeldus
Hõbekogre kehakuju varieerub sõltuvalt elupaigast väga suurtes piirides, kuid enamasti on ta madalama kehaga kui koger. Tavaliselt külgedelt tugevalt lamendunud ja näeb seetõttu välja suhteliselt saledana. Neil ei esine kokredele omast „küürakust“ ning keha pikkus-kõrgussuhe jääb enamasti 1/3 ja 1/2 vahele.
Värvus varieerub  suhteliselt laias ulatuses. Enamasti hõbehallikates toonides kalade seljad võivad olla värvunud kuni rohekashalli toonini. Saba- ja seljauimed on ülejäänud uimedest oluliselt tumedamalt.
Selja- ja pärakuuime eesosas 10-16 hambaga pikk ja tugev ogakiir, mille eesmine serv on selgelt jämesaagjas. Seljauime välisserv nõgus või sirge, sabauime väljalõige üsna suur. Soomused suured, karedavõitu. Suu on otsseisune ja poised puuduvad. 
Eristamistunnuseks on ka see, et hõbekogre soomuste tagaserv on kaarjas, mitte sirge nagu harilikul kogrel. Eristada kogrest aitab ka see, et hõbekogrel on tugevalt pigmenteerunud (tume kuni mustjas) kõhukelme. Samuti on hõbekogre sool väga pikk ning see ületab tema keha pikkuse kuni viis korda.

Levik
Ürgkodu tõenäoliselt Ida-Aasias, sealt levinud põhiliselt inimese kaasabil lääne poole Kesk-Euroopani. Viidud ka Austraaliasse.
Eestisse (Tallinna lähedale tiikidesse, Maardu ja Kahala järvedesse Harjumaal) toodi aastail 1948-1949. Neis järvedes kodunes (hakkas kudema), hiljem tehti palju (valdavalt edutuid) asustamiskatseid mujale. Praegu annab järelkasvu kümmekonnas Eesti mandriosa järves (peale eelmainitute veel Võrtsjärves, Mehikoorma Umbjärves Tartumaal, Ruusmäe järves Võrumaal jm.), neis kõigis elab ka koger. Hõbekokre leidub ka mõnes meie suuremas jões, samuti rannikumeres, eeskätt Liivi lahes. Osades väiksemates merelahtedes (Jausa, Haapsalu-Tagalaht, Saunja laht jt) on muutunud hõbekoger üheks domineerivaks kalaliigiks, kes oma suureneva arvukusega mõjutab oluliselt kohaliku elustikku.

Sigimine 
Eestis emased suguküpsed arvatavasti 3-5-aastaselt (L 19-26 cm), isased pisut nooremalt (15-19 cm). 
Erandlikult kaks sigimistüüpi. 
Üks tüüp: on olemas nii emased kui isased. Levinud hõbekogre ürgkodus, mujal üsna harva. Eestis on mõlemad sugupooled Jalase järves (Raplamaal), kus hõbekoger ongi ainuke kalaliik, samuti on vähe isaseid (umbes 6%) Kahala järves. 
Teine tüüp ehk nn. günogeneetiline sigimine: on ainult emased hõbekogred, kes koevad teiste lähedaste kalaliikide (peamiselt kogre ja linaski) isastega. Sel juhul isase seemneraku tuum ei ühine munaraku (marjatera) tuumaga, vaid ainult stimuleerib munaraku arengut. Selle tulemusel kooruvad hõbekogre marjast ainult emased. See sigimistüüp on meil ja mujal, kuhu hõbekoger on asustatud, valdav.
Kudemisaeg ja koelmud enam-vähem samad mis kogrel. Arvatavasti kaks marjaportsjonit.

Toitumine
On kogrest märksa suurem planktonitarbija. Põhitoiduks enamasti siiski põhjaloomastik. Vahel sööb ka taimtoitu ja detriiti.

Kasv 
Seniseil andmeil kasvab Eestis kogrest kaks-kolm korda kiiremini: aastased enamasti 5-6 cm pikkused (L) ja kaaluvad 1,5-3 g, kolmeaastased 17-18 cm ja 75-100 g, viieaastased 26-28 cm ja 300-400 g, seitsmeaastased 31-33 cm ja 550-700 g, kümneaastased 38-41 cm ja 1,1-1,4 kg.



Suuruserekord Eestis: 2,055 kg, L 42 cm (Emajõgi, aprill 2000, püüdis Olavi Akkermann käsiõngega). 
Piirsuuruseks arvatakse olevat 45 cm (L) ja 3 kg.

Püük ja kasutamine
Piiratud leviku ja väikese arvukuse tõttu Eestis töönduslikult ebaoluline. 
Spordikalana üsna hinnatud. 
Liha keskmise kvaliteediga, ei jää kogre omale alla.

Loodusest püütakse hõbekokre maailmas vaid vähesel määral, küll aga viljeldakse teda üsna rohkelt kalakasvatustes, peamiselt Hiinas, kuid toodetavad kogused on pandud kokku hariliku kogre kasvatamise andmetega. 

Allikad:
1 Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn, 2979
2 E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
Leili Järv. Hõbekoger. Ajakiri Kalastaja nr 43
Carassius gibelio FishBase's (juuni, 2014)
Juuni, 2014

Vaata lisaks:

Kuldkala (Carassius auratus)
Koger (Carassius carassius)
Kogred (Carassius)
Kalale.ee KIK