Karpkala ehk sasaan (Cyprinus carpio)

Karpkala ehk sasaan (Cyprinus carpio) on kalaliik karpkalalaste (Cyprinidae) sugukonna päriskarpkalalaste (Cyprininae) alamsugukonna perekonnast karpkalad ehk sasaanid (Cyprinus)

[inglise - carp, common carp, european carp, german carp, koi jm; prantsuse - carpe commune jm; saksa - Karpfen, Karpe, Karpen; kreeka - cyprinos, grivadi; itaalia - carpa; jaapani - koi; leedu - karpis; läti - karpa, sazans; poola - karp; rootsi – karp; soome – karppi; taani – karpe; vene - карпcазан (ulukvorm)]

Eesti keeles ka karp, karvikala, karbikala.


Foto: L. Lovshin/FishBase


Kirjeldus 
Kodustamata looduslik lähtevorm sasaan erineb aretatud kultuurvormidest suhteliselt pikema ja ümarama keha poolest. Keha kaetud suurte ja tugevate soomustega, mille igal alusel on tume pigmenditäpp.  
Kultuuristatud karpkala keha on kõrgem, külgedelt rohkem lamenenud. Soomuste hulga ja paiknemise järgi eristatakse üleni soomustega kaetud kehaga soomuskarpi, selle vastandit täiesti soomusteta nahkkarpi ja vahepealseid hajuspeegel- ning ridapeegelkarpi. Eestis kasvatatakse peamiselt soomus- ja hajuspeegelkarpi.

Poiseid kaks paari, pikemad suunurkades, lühemad ninamiku tipu lähedal. Neeluhambad kolmes reas. Seljauim pikk, pärakuuim lühike. Selg tumepruunist mustani, küljed hõbedasest kollaseni, kõht valge või kollakas. Selja- ja sabauim tumedad (viimane mõnikord punakas), teised uimed heledamad. Isastel kudemisajal peas, lõpusekaantel ja rinnauimedel nõrk helmeskate.

Loendatavaid põhitunnuseid: seljauimes 3-4 ogakiirt ja (15)16-21(22) pehmet kiirt, rinnauimes 1 ogakiir ja15-18 pehmet kiirt, Kjõhuuimes 1 ogakiir ja 8-9 pehmet kiirt, pärakuuimes I3 ogakiirt ja 4-6 pehmet kiirt, lõpusepiisid 21-29, soomusvalem (32)33  5-6/5-6  40(41).

Eestis on karpkala senine rekordkaal 18,4 kg (Lohja järv, 1948). 
Maailmarekordid: sasaan 32 kg (Garda järv, Põhja-Itaalia, 1886), karpkala 32 kg (praegune Slovakkia, 1953); tõestatud piirvanus 47 aastat (muid andmeid pole teada), 44 aastat ja 20 kg (külmaveeline allikatiik Austrias).

Uusim rekordkaal on 45,5 kg (2013, Prantsusmaa)

FishBase's suurim pikkus 110 cm (tavapärani 31 cm), suurm kaal 40,1 kg, pikim eluiga 38 a.

Levik, eluviis 
Sasaani ürgkodu näib olevat Kagu-Aasias (Hiinas, Birmas jm). Teine läänepoolne levikukeskus asub Musta, Kaspia ja Araali merede ümbrus. Euroopa karbitõud pärinevad Doonau valglas elavast sasaanist. Praeguseks on karpakala introdutseeritud üle maailma.
Leidub allikaid, mis väidavad, et karpkala kasvatati omaaegse Liivimaa veekogudes juba 19. sajandi keskel. Kindlalt dateeritud andmed karpkala toomisest Kuramaalt Eestisse pärinevad 1893. aasta detsembrist, kui Kuremaa järve lasti 200 kg poolekiloseid karpe. Samal aastal asustati karpkala ka Kodijärve, Tilsi järve, Meeri tiiki, Aakre paisjärve jt. Lõuna-Eesti seisuveekogudesse. 
Lastud ka Peipsisse, Võrtsjärve ja teistesse järvedesse, samuti rannikumerre. Koos kalakasvandustest lahtipääsenud liigikaaslastega on karpkala muutunud meie vetes üsna tavaliseks.
Ka Lõuna-Rootsi ning Lõuna-Soome on proovitud karpkala korduvalt introdutseerida, kuid ilma eriliste tulemusteta.

Eelistab seisvat või aeglaselt voolavat vett, rikast veetaimestikku ja mudast põhja, tabatakse ka suuremates jõgedes (Emajõgi, Pärnu jõgi jt.). Talub üsna hapnikuvaest vett (kuni 2,5 mg/l). Talvel uinakus.

Sigimine 
Karpkala edukat kudemist ja head järelkasvu meie looduslikes tingimustes on seni täheldatud vaid Lohja järves (Harjumaal) 1960-ndail aastail, kus teised kalad olid eelnevalt polükloorpineeniga hävitatud. Aeg-ajalt arvatakse karpkala kudevat ka Peipsis, Võrtsjärves, Matsalu lahes ja Väinameres, kuid järelkasvu kohta kindlaid andmeid pole.

Kalakasvandustes saab karp suguküpseks enamasti neljandal-viiendal eluaastal, kaaludes vähemalt 1 kg, ent sugukaladeks sobivad paremini vanemad (6-11-aastased) isendid.

Varem lasti karbid kudema selleks kohandatud eritiikidesse, kus nad heitsid marja ja niiska 18-20 ºC juures tavaliselt juuni algusest peale. Mari küpseb ja väljutatakse portsjonite kaupa, seetõttu on kudemine pikk, ulatub juulisse. Kollakad või rohekad 1,4-1,5 mm-se läbimõõduga marjaterad kleepuvad veetaimede külge. Absoluutne viljakus on Ilmatsalu majandis olnud reeglina 150 000-600 000, suurtel emastel kuni 1,3 milj. marjatera. Mari haudub harilikult 4-6 ööpäeva, kooruvad vastsed 5-6 mm pikkused (L), nad kinnituvad algul veetaimede külge, mõne päeva pärast muutuvad liikuvaks, hakkavad haarama zooplanktereid.

Praegusel ajal kasutatakse karpkala kudemistiike vähe, kudemist eelistatakse stimuleerida hüpofüüsisüstidega, viljastatud mari pannakse haudeaparaatidesse (enamasti nn. Weissi pudelitesse, kus see jääb kiires veevoolus ringlema). Aparaadis haudub mari pisut kiiremini kui tiigis koelmul, keskmiselt 4 ööpäeva ümber.

Toitumine 
Noored söövad zooplanktonit, vanemad peamiselt põhjas elavaid selgrootuid, samuti taimtoitu, võimaluse korral ei põlga ka kalade noorjärke. Kalamajandites katab osa söödavajadusest tiigis leiduv looduslik sööt, ent põhiline on siiski juurde antav peamiselt taimse koostisega granuleeritud jõusööt, teraviljajäätmed, kalajahu jm.
Kasv ja vanus. Eesti looduslikest vetest püütud karpkalade vanust ja kasvutempot pole määratud. Tiigimajandis peavad Eestis kehtiva kasvustandardi järgi samasuvised kaaluma 25-30 g, kahesuvised 400-500 g, kolmesuvised 1-1,5 kg. Sugukaladest kaaluvad kuueaastased tavaliselt 3-4 kg, kaheksa-aastased 4,5-5,5 kg, kümneaastased 8-10 kg. Meie teiste kaladega võrreldes on see väga kiire kasv.

Majanduslik tähtsus 
Kiirekasvuline üsna hea lihaga kala, põhiline soojaveelise kalakasvatuse objekt. Meil kipub karpkala kasvuperiood jääma liiga lühikeseks, mis vähendab kasvatamise tasuvust. 1980-ndail aastail kasvatati karpi turukalana loodusliku temperatuurirezhiimiga kalakasvandustes kuni 200 t, soojaveelistes majandites (põhiliselt Balti SEJ jahutusvete kasutamisel) koguni kuni 800 t aastas, toodang läks põhiliselt Venemaale. 
1990-ndatel langes karpkalakasvatus ebaküllaldase tasuvuse tõttu tugevasti: sajandi lõpuaastatel oli see vaid 20-60 t turukala ning asustusmaterjalina 6000-40 000 samasuvist ja aastast maimu ning 3000-12 000 kahesuvist ja kaheaastast noorkarpi. 

Hea spordikala, eelkõige raske kättesaadavuse (kavaluse) poolest. 
Liha keskmise kvaliteediga (rasvasisaldus 2-6%, kalorsus 100-150).

Karpkala aastane väljapüük aastail 2000-2012 vahemikus 64 274 — 91 653 tonni. Suurimateks püüdjateks on Mehhiko, Indoneesia, Iraan, Iraak ja Türgi.

Kalakasvatuste aastane toodang aastail 2000-2012 vahemikus 2 410 402 — 3 791 912 tonni. Umbes 2/3 toodangust langeb Hiina arvele, järgnevad Indoneesia, Venemaa, Brasiilia, Bangladesh, Ukraina, Iraan, Mehhiko 

Allikad:
E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
Cyprinus carpio FishBase's (juuni, 2014)
Leili Järv. Karpkala, meie raskejõustiku tshempion. Kalastaja nr 54
Juuni, 2014

Vaata lisaks:

Karpkalast kulinaarselt
Koi (karpkala)
Karpkalad ehk sasaanid (Cyprinus)
Päriskarpkalalased (Cyprininae)
Karpkalalased (Cyprinidae)
Kalale.ee KIK