Meritint (Osmerus eperlanus)

Meritint (Osmerus eperlanus) on kalaliik tintlaste (Osmeridae) sugukonna meritintide (Osmerus) perekonnast. Traditsiooniliselt on loetud tintlaste sugukond kuuluvaks lõheliste (Salmoniformes) seltsi, kuid uuemates käsitlustes kuulub see iseseisvasse tindilaste (Osmeriformes) seltsi.
Ka on varasemalt eristatud meritindi alamliike ning Eesti vetes elavat meritinti käsitletud alamliigina Osmerus eperlanus eperlanus.1 Uuemates käsitlustes2 vaadeldakse teda ühtse liigina Osmerus eperlanus, kellel on küll erinevaid ökoloogilisi vorme (nt peipsi tint).

[inglise - european smelt, smelt, sparling; saksa - Stint, Stindt; prantsuse - eperlan europeen; itaalia - eperlano, sperlano; taani - smelt, stint, stinte; hollandi - spiering, spierling; islandi - sifurloona; leedu - stinta; läti - salaka; poola - stynka; rootsi - nors; norra - nors; soome – kuore, norss; vene – корюшка]

Eesti keeles ka haisukott, hobukala, tallipoiss, nonnipoiss, norss, tint.



Kirjeldus
Keha sale, külgedelt kergelt lamendunud, mõneti läbipaistev. Suu suur, hambad tugevad, on pikemaid kihvhambaid. Soomused hõbeläiketa, õhukesed, tulevad kergesti ära. Sabauim sügava väljalõikega. Selg hallikasroheline, küljed ja kõht tuhmilt hõbevalged, uimed läbipaistvad. Kudemisajal isastel tugevam ja emastel nõrgem helmeskate peas ja seljal. Iseloomulik üsna tugev värsket kurki meenutav lõhn.

Levik 
Levinud rannikumeres Loode-Hispaaniast Lõuna-Norrani, Läänemeres, ka Laadoga ja Oneega järvedes, Valges meres, Põhja-Aasias, Jaapanis, Põhja-Ameerikas jm. 
Eesti vetes tavaline kogu ranniku ulatuses, kõige arvukam Pärnu lahes.

Eluviis
Jahedaveeline poolsiirdekala, elab peamiselt riimvees, koeb jõgedes ja hästi mageda veega lahtedes ning lõugastes.

Sigimine 
Eesti vetes emastel suguküpsus enamasti 3-4-aastaselt ja 14-17 cm pikkuselt (L), isastel tavaliselt aasta nooremalt (13-15 cm). Pärnu lahes alustab kudemist, kui vee tº on kõigest 1-2 ºC, mõnikord jää all, tavaliselt märtsi lõpul-aprilli algul. Peamine kudemine 3-6 ºC juures aprillis, see lõpeb mai algul (9-10 ºC). Jões koeb mõnevõrra varem kui lahes. Jõgedes koelmud tavaliselt 1-2 m sügavuses liivasel-kivisel põhjal vooluvees. Mari lastakse peamiselt pilliroo (Phragmites) ja kaisla ehk kõrkja (Schoenoplectus) varretüügastele. Pärnu lahes koelmud sügavamal (kuni 4 m) liivasel taimestikuta põhjal. Soome lahes koeb hiljem, harilikult mai lõpuni.
Marjaterad väikesed, helekollased, omapärase kleepuva väliskestaga, mis koelmul lõhkeb, moodustades väikese varre, mille varal marjatera kinnitub aluspinnale. Marjatera hukkumise puhul kaotab tema väliskest kleepuvuse, vabaneb, läheb laiali nagu langevari ja kannab oma koorma elusa marja hulgast minema.
Mari haudub Pärnu lahes 1-11 ºC juures 4-6 nädalat. Kooruvad vastsed 5-6 mm pikkused (L), nad hoiduvad madalasse vette liivasele põhjale, kus kevadtormid võivad neid rängalt kahjustada.

Toitumine 
Esimestel elukuudel põhitoiduks zooplankton (eeskätt aerjalalised), seejärel üleminek põhjaloomastikule. Suuremad söövad ka kalu (väikest mudilakest, räime, väikesi liigikaaslasi jt.), samuti koetud marja. Kudemisajal paastub.

Kasv ja vanus 
Kasvutempo väga varieeruv, ent meie teiste kaladega võrreldes on nooreas keskmine, hiljem aeglustub. Eestis aastased keskmiselt 8-9 cm pikkused (L) ja kaaluvad 3-4 g, kolmeaastased 15-16 cm ja 20-26 g, viieaastased 19-20 cm ja 45-60 g, seitsmeaastased 23-26 cm ja 90-120 g.

Maailmarekord: 295 g (Soome, 1964).

FishBase's suurim pikkus 45 cm, suurim mass 178 g, vanus kuni 10 a.

Arvukus ja saagid väga kõikuvad, olenevad peamiselt kudemistingimustest. 1960-ndail aastail ulatus aastasaak Eestis üle 3000 t, 1990-ndatel piirdus mõnekümne tonniga. 
Püük põhiliselt kevadel mõrdade ja seisevnootadega, teine väiksem püügihooaeg sügisel. 
Pakub huvi ka õngemeestele, söödaks kasutatakse sageli liigikaaslaste tükke.
Liha küll rasvavaene (1-3%) ja madalavõitu kalorsusega (85-95), ent üsna maitsev. 
Iseloomulik kurgilõhn kaob liha kuumutamisel peaaegu täielikult. 

Aastane kogupüük Euroopas aastail 2000-2011 vahemikus 2830 - 9837 tonni. Suurimateks püüdjateks Läti, Soome, Holland, Venemaa ja Eesti.


Allikad:
1 E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
2 Fishes of Estonia. Tallinn, 2003
Osmerus eperlanus FishBase's (mai, 2014)
Mai, 2014

Vaata lisaks:

Ameerika meritint (Osmerus mordax)
Peipsi tint (Osmerus eperlanus morpha spirinchus)
Meritint ja peipsi tint pärimuses
Meritindid (Osmerus)
Tintlased (Osmeridae)
Kalale.ee KIK