Keta (Oncorhynchus keta)

Keta (Oncorhynchus keta) on kalaliik lõhelaste sugukonna idalõhede (Oncorhynchus) perekonnast

[Inglise - keta, calico salmon, chum, chum salmon, dog salmon, fall salmon; prantsuse - saumon chien, saumon keta ; saksa - Ketalachs, Chumlachs, Hundslachs; hispaania - keta, chum; taani - hundelaks; norra - ketalaks; hollandi - chum salm; soome - koiralohi; vene - кета; innuktiidi - amokaijak, ikalugruak, kalugruak, paiirluq; jaapani - sake, shiro-sake]



"Keta on idalõhede kõige laiemalt levinud ja massilisem liik. Teistest perekonna liikidest erineb ta suure lukutripikute arvu poolest (kuni 185). Lõpusepiisid on 19-25, kideluid 12-15. "Mereülikond" on ketal hõbedane, ilma vöötide ja tähnideta, hõbedased on ka sabauime kiirte alguosad (hõbeketa). Jões muutub värvus pr5uunikaskollaseks, tumelillade või tumepunaste vöötidega (kirju e. poolhambuline keta).
Kudemisajaks keta keha, samuti suulagi, keel ja lõpusekaarte alused muutuvad täiesti mustaks. Hambad suurenevad, eriti isastel (hambuline keta), liha muutub täiesti rasvatuks, valkjaks ja pudedaks. Jõgedesse tuleb keta 3. —5. eluaastal. Keta on levinud Vaikse ookeani mõlemal rannikualal: Ameerika rannikul San Franciscost Beringi väinani, Aasia rannikul — Providenije lahest kuni Peeter Suure lahe ja Tumen-Ula jõeni. Ta tungib ka Siberi jõgedesse — Leenasse, Kolõmasse, Indigirkasse ja Jaanasse.
Eristatakse kaht vormi. Suviketa (kuni 80 cm pikk) tuleb jõgedesse alates juuli esimestest päevadest kuni augusti keskpaigani või lõpuni ning on ülekaalus Vaikse ookeani põhjapoolsetes osades. Sügisketa (kuni 1 m pikk, suurem ja hinnalisem) domineerib levila lõunaosas. /---/ Sageli koeb ta alles siis, kui jõed on jääga kattunud. /---/ Karmidel talvedel koelmud külmuvad sageli põhjani ja järglaskond hukkub. /---/ Kevadel marjast koorunud noorjärgud tulevad pesakuhulast välja ja peatumata jões, laskuvad merre. Magevees suguküpseks saavaid vorme ketal ei ole."1

Plakat: U. S. Fish & Wildlife Service


FishBase's suurim pikkus 100 cm (tavapärane kuni 58 cm), suurim mass 15,9 kg, pikim eluiga 7 a.

1950-1960-ndatel asustati NSVL-i poolt ketat ka Läänemerre ja Barentsi merre Murmani rannikuvetesse. Läänemeres keta ei kohanenud, küll aga jäi elama Barentsi meres. Sealt on on keta tõusnud ka lähiminevikus Soome jõgedesse (Teno jõgi, Näätämo jõgi) ning tõenäoliselt neis ka kudenud. Siiski pole selge, kas välja on kujunenud püsivad asurkonnad.
Taluti Liivi lahte ja selle jõgedesse ka 1970-84, kuid püsiasurkonda ei tekkinud.2

Keta liha on idalõhede seas üks lahjemaid. Siiski on see kala aastasadu olnud toiduks nii pärismaalastele kui nende koertele. Siit ka tema kaasnimed dog salmon, Hundslachs, koiralohi jms. 
Keta marja hindavad gastronoomid kõrgemalt kui gorbuusha või nerka marja - keta mari on üsna suure teraga (kuni 7 mm), ereoranzh, punase läikega, õrna maitsega.

Väljapüük:
Aastane kogusaak maailmas aastail 2000-2012 vahemikus 189 777—361 561 tonni. Suurimaks püüdjaks Jaapan, järgnevad Venemaa ja USA.

Allikad:
Loomade elu 4. kd kalad. Tallinn, 1979
P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006
Oncorhynchus keta FishBase's (Mai, 2014)
Keta Vikipeedias
Koiralohi Wikipedias
Mai, 2014

Vaata lisaks:

Jukola (kuivatatud kala)
Idalõhed (Oncorhynchus)
Kalale.ee KIK