Tuulehaug (Belone belone)

Tuulehaug, ka harilik tuulehaug, atlandi tuulehaug (Belone belone) on kalaliik tuulehaugide (Belone) perekonnast tuulehauglaste (Belonidae) sugukonnast.

Inglise k - garfish, greenbone, hornfish; prantsuse k - orphie, aguglia, aguia, aiguille, anguillo jm; saksa k - Hornhecht, Hornfisch, Grünknochen, Schneefell, Sturmfisch; itaalia k - ache, acor, acura, aguja, agun, becconne, bisigola, guje jm; kreeka k - beloni, zargana; heebrea k - belon; portugali k - agulha, catuta; hispaania k - aguja, agulla, ahulla, alpabadra, corsito, guja jm; araabia k - aiguille, arafida, bumsella, khirm, misella, sebta, spetone jm; norra k - horngjel; rootsi k - horngädda, näbbgädda; taani k - hornfisk; hollandi k - geep; soome k - nokkakala; läti k - vejzivs; leedu k - veja¾uve; vene k -  cарган; türgi k - zargana 

Eesti keeles on kasutusel olnud ka nimetused tuulehavi, tuulekala, tuulenõel, nokahaug, nokakala.


Kirjeldus
Keha angerjalaadselt pikk, peaaegu ruljas, kuid vähepainduv. Sabauim sügava väljalõikega, seljauim ja pärakuuim on pikenenud ja paiknevad kohakuti sabauime läheduses, meenutades sellega haugi. Kõhuuimed märksa lähemal pärakuuimele kui rinnauimedele. Kõik uimed ilma ogakiirteta. Liigi eripäraks on teravaks nokaks venitunud lõuad, alumine neist veidi pikem, pehme otsaga. Mõlemal lõual ja sahkluul on peened hambad. Lõpuseavad suured. Keha on kaetud õhukeste, siledate soomustega, pea paljas.  Kahel pool kõhu serval paiknevad kiilusoomused on seotud rinnauimede alusega. Küljejoon kulgeb piki kõhu serva, ulatub umbes pärakuuime tagaosani. Ujupõis suur. Kala luud (eriti pärast keetmist) rohekad (tegemist on raudfosfaadiga).
Kala selg on siniroheline (ka ultramariinne), halli harjaga, millel lähemal vaatlusel on näha paarimillimeetriste vahedega umbes 12 mm-sed ristjooned. Pealagi siniroheline, küljed hõbedased (sinakashallikad). Uimed on hallikad või valkjad, helehalli äärisega.1

Levik
Põhja-Aafrika ja Euroopa ranniku mõõdukalt soojades vetes Rohelisest neemest Islandi ja Norrani (mõningaid isendeid on leitud veel rohkem põhja pool, Murmani rannikumere idaosani ja Valge mereni). Samuti Läänemeres, Põhjameres, Vahemeres ja Mustas meres.2

Eluviis
Parves elav röövkala. Täiskasvanud isendid toituvad peamiselt kaladest, Läänemeres kuuluvad menüüsse räim, ogalik, suurtobias, väike tobias, luukarits, samuti sööb ta putukaid ja koorikloomi.
Meie rannikuvetesse ilmub tuulehaug ainult hiliskevadel ja suvel, kui pindmiste veekihtide temperatuur on vähemalt 10 oC. Siia saabub ta selleks, et kudeda.

Kudemine toimub madalas vees, taimestikuga piirkondades. Teada on kudemispaigad Väinameres, Soome lahe läänepoolsetes osades ja Riia lahe kirdeosas. 
Tuulehaug peab oma marja kinnitama taimedele, et tagada loodetele arenguks hea hapnikuga varustatus. /---/ Koelmutele ilmuvad isased kalad pisut varem. Esimesteks kudejateks on vanemad emased kalad. Mõni aeg hiljem asuvad tegutsema nooremad emased ja isased. Kudemise lõpus ilmuvad kohale oma esimest ¹anssi jahtivad noored isased tuulehaugid. Suureteralised, 60-80 pika kleepuva niitja jätkega kaetud marjaterad koeb emane tuulehaug, sarnaselt räimele, mitmeaastastele põhja kinnitunud veetaimedele. Kuid räimest erinevalt võib ta, sobiva substraadi puudumisel, oma marja kinnitada ka hõljuvatele vetikamattidele. Emane väljutab oma marjaportsjoni umbes 30 sekundiga, stimuleerides terade väljumist tugevate sabaliigutustega. Taimedele kleepunud marjale heidab isane tuulehaug niisapilve /---/. 
Viljastatud mari areneb oma hõljuvas taimehällis 5-6 nädalat. Selle ajaga saab temast hästiarenenud eelvastne, kes kasvab nii pikaks, et teeb marjatera sisse mahtumiseks rebule kaks tiiru peale. Koorumise ajaks on vastsel juba täielikult välja arenenud suuava ja seedeelundid, lõpused ja paaritud uimed. Tal on isegi olemas kaitsevärvus. Oma arengu käigus kasutab tuulehaugi vastne ära kogu rebu-kotis sisaldunud toitainete varu ja on seega koheselt pärast koorumist valmis alustama iseseisvat elu pindmistes veekihtides. 
Esialgu kasutab ta toiduks väiksemaid planktereid, hiljem juba koorikloomi ja vette sattunud putukaid. /---/ Avamerele suundumise ajaks on samasuvised tuulehaugid juba valdavalt üle läinud röövtoidule.

Meie vetesse tuleb tuulehaug tagasi alles suguküpsena, so isased kahe-kolme ja emased kolme-nelja aastastena. Siiani ei ole õnnestunud kudekarjast leida üle kuueaastaseid emaseid tuulehauge. Isaste hulgast on leitud vaid üksikuid viieaastaseid kalu. /---/

Tuulehaugi kudekarja arvukusele meie rannikumeres on iseloomulikud laiaulatuslikud muutused. Need on otseselt seotud kliimaga. Pikaajaliste kliimauuringute tulemuste võrdlemisel selle kalaliigi saagikusega meie rannikumeres täheldati järgmisi seoseid: mida pehmemad olid järjestikused talved, seda arvukamalt jõudsid selle kalaliigi esindajaid meie vetesse kudema ning mida kaugemale ulatus Läänemere suudmele talvine kinnisjää piir ja mida kauem ajaliselt see püsis, seda väiksemaarvulisem oli meie vetesse jõudev kudekari.

Töönduslikult on tuulehaug periooditi oluliseks püügikalaks. Massiliselt kudeajal seisevpüünistesse (mõrdpüünised, nakkevõrgud, õngpüünised) sattuv kala aastane saak püütakse välja loetud päevade jooksul. Parematel aastal võib see ulatuda paarisaja tonnini. Tavaliselt jäävad saagid aga saja tonni piiridesse.3


Taksonoomiast
Vahel eristatakse hariliku tuulehaugi puhul erinevaid alamliike; nii on Eesti rannavetes kudemas käivat tuulehaugi vaadeldud kui alamliiki Belone belone belone. Nii on see nt N. Mikelsaare raamatus.1 Uuemates käsitlustes, nt raamatus Fishes of Estonia (Tallinn, 2003) vaadeldakse tuulehaugi eeskätt kui liiki Belone belone

Belone belone belone on levinud Keldi merest põhja pool ja Läänemeres.
Belone belone gracilis on levinud Biskaia lahest lõuna pool ja Vahemeres.
Belone belone euxini, kes on levinud Mustas meres, leiab viimasel ajal käsitlemist omaette liigina Belone euxini

Väljapüük
Tuulehaugi arvukus pole kõikuv üksnes Eesti rannavetes, vaid kõikjal. See kajastub ka aastastes väljapüükides.
Suurima aastase kogusaagina püüti 1955. a 12 900 tonni, viis aastat hiljem 4600 tonni. Suurimateks püüdjateks on Hispaania, Taani, Tuneesia, Itaalia, Kreeka ja Türgi: kogusaak on viimastel aastakümnetel jäänud vahemikku 2000—4000 tonni. Eesti osa väljapüügist on umbes 4-8% - tavaliselt jääb aastane väljapüük 100 ja 200 tonni vahele, kuid võib ka heal tuulehaugiaastal ka "üles hüpata" (nt 1997. a oli saak 405 t).

Energeetiline toiteväärtus 111 kcal/100 g (464 kJ), rasvasus 2,7%, proteiini 21,4%.

Allikad: 
1 N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
2 Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn, 1979
3 Leili Järv. Tuulehaug. Ajakiri Kalastaja, nr 28
Belone belone FishBase's (aprill, 2014)

Vaata lisaks:

Tuulehauglased (Belonidae)
Tuulehaugid (Belone)
Tuulehaugilised (Beloniformes)
Kalale.ee KIK