Kiisk (Gymnocephalus cernua)

Kiisk, ehk harilik kiisk (Gymnocephalus cernua) on kalaliik kiiskade (Gymnocephalus) perekonnast ahvenlaste (Percidae) seltsist.

Kalastuskirjanduses ja ka andmebaasides kohtame veel kiisa varasemaid teadusnimesid (sünonüüme) Perca cernua, Acerina cernuaGymnocephalus cernuus jt.

Inglise k – ruffe, pope; saksa k - der Kaulbarsch, gries, hork, kutt, posch, schroll jm; prantsuse k – grémille, frash, grimau, roi; itaalia k – acerina; hispaania k – acerina;  leedu k – pūg¾lys; läti k – ķīsis; poola k – jazgarz; hollandi k pos; rootsi k – gärs;  soome k – kiiskinorra k – hork; taani k – hork; vene k – обыкновенный ерш

Eesti keeles ka harjakala, jõekusk, kiiss, kusekala, nakk, okaskala, rõkkam jm



Loendatavad põhitunnused
Seljauimed kokkukasvanud, ogakiiri XII-XVI, pehmeid kiiri 10-14; rinnauimedes pehmeid kiiri 12-14; kõhuuimedes ogakiiri I, pehmeid kiiri 5; pärakuuimes ogakiiri II, pehmeid 5-8; lõpusepiisid 8-13, soomuseid 34  6-7/10-12  40.

Kirjeldus 
Keha jässakavõitu, külgedelt kergelt lamenenud. Pea lühike, ninamik tömp. Lõpusekaas lõpeb tugeva ogaga, eeskaane serval 5-12 teravat oga. Silmad suhteliselt suured. Üks ühine kaheosaline seljauim. Selg ja külgede ülapool rohekaspruun kuni hallikasroheline, rohkete tumedate täppidega. Küljed altpoolt kollakad, kõht valkjas. Rind mõneti punakas. Keha kaetud rohke limaga. Selja- ja sabauim täpilised, rinnauimed ja pärakuuim valkjad, kõhuuimed kollakad. Värvus sõltub elukohast: liivase põhjaga vetes heledam kui mudase põhjaga paikades.

Levik 
Euroopa kesk- ja põhjaosa, Siber ida poole kuni Kolõma jõeni. 
Viidud kogemata (koos teiste kaladega) USA-sse Minnesota osariiki, kus paljuneb edukalt.



Eestis poolteisesajas järves, mõnekümnes jões ja rannikumeres.

Eluviis
Põhja hoiduv üsna paikse eluviisiga väike parvekala. Talvel sügavamates kohtades. Pea kõikjal, kus elab, on suure arvukusega. Agressiivse käitumisega.

Sigimine 
Eestis saavad emased suguküpseks enamasti 2-3-aastaselt (L 7-9 cm), isased keskelt läbi aasta nooremalt (5,5-7 cm). Kudemine algab tavaliselt aprilli teisel poolel (vee tº 6-8 ºC), kestab paar kuud. Koeb reeglina 0,5-3 m sügavuses liiva-kruusa-kividega kaetud põhjale või taimedele. Küpsed kollakad 0,7-0,9 mm-se läbimõõduga marjaterad väljutatakse harilikult kolme portsjonina (neist esimene on kõige suurem). Marja väikese kala kohta tohutult palju: absoluutne viljakus reeglina 6000-70 000 marjatera, suhteline viljakus 800-1200 marjatera. Haudeaeg tavaliselt 10-20 ööpäeva. Tibatillukesed vastsed (L 3,5-4,5 mm) algul üsna abitud, peavad põhjas lebades kosuma 3-4 ööpäeva, siis hakkavad tegema ujumisharjutusi.

Toitumine 
Vastsed ja algul ka maimud söövad zooplanktonit, sügise poole algab üleminek zoobentosele. Teisest eluaastast alates põhitoiduks põhjaloomastik, eelkõige surusääsklaste vastsed. Suur marjaõgard: kevadel hävitab tindi, meritindi ja räime marja, hilissügisel rääbise ja siia oma. Suuremad kiisad ei heida armu ka väikestele kaladele (suurjärvedes põhiliselt tindile, riimvees mudilatele ja ogalikule). Toitub aasta ringi, kuid talvel üsna loiult.

Kalanduslikult kahjulik: tavaliselt suure arvukuse tõttu teistele parematele kaladele tülikas toidukonkurent ja ohtlik marjasöödik.

Kasv ja vanus
Kasvutempo väga madal: aastaste pikkus (L) harilikult 4,5-5,5 cm ja kaal 0,8-1,5 g, kolmeaastased 9,5-10,5 cm ja 8-12 g, viieaastased 13-14 cm ja 22-30 g, seitsmeaastased 16-18 cm ja 50-70 g, kümneaastased 21-23 cm ja 115-150 g. Emased ületavad isaseid kasvutempo ja eluea poolest. Matsalu ja Pärnu lahtedes kasvab märksa kiiremini kui järvedes.

Rekordsuurus Eestis: 195 g (Pärnu laht Uulu lähedal, veebruar 1999, püüdis Peeter Raja talitirguga). 
Maailmarekordid: 305 g (Soome, 1986), 18 aastat (Karjala).

Tüsedusindeks FTI (L suhtes) väiksemail (L < 10 cm) 0,90-1,00, suuremail 1,05-1,20.
Pikkuste suhe L : l väiksemail 1,20-1,24, suuremail 1,16-1,19.

Tähtsus 
Töönduslikult kohati (näiteks Peipsis) üsna oluline. Saak arvatakse põhiliselt loomasöödaks mineva väheväärtusliku peenkala hulka.

Harrastuskalastajaile (eriti algajaile) populaarne püügiobjekt. Võtab innukalt käsiõnge, põhjaõnge ja tirku.

Kiisa liha on ahvena ja koha omast rasvasem (2-6%), kõrgema kalorsusega (90-120), väga maitsev. Kiisauhhaa on Peipsi ääres ja mujalgi üpris kõrgelt hinnatud. Ent kiisa kulinaarset mainet vähendab tugevasti tema väiksus, luisus, halb töödeldavus.

Allikad:
Gymnocephalus cernua FishBase's (veebruar 2014)
E. Pihu, A. Turovski. Eesti Mageveekalad. Tallinn, 2001
Loomade elu, 4. kd, Tallinn 1979

Vaata lisaks:

Baloni kiisk (Gymnocephalus baloni)
Jõekiisk (Gymnocephalus acerina)
Kiisk (pärimus)
Vöödiline kiisk (Gymnocephalus schraetser)
Kiisad (Gymnocephalus)
Kalale.ee KIK