Läänemere kilu (Sprattus sprattus balticus)

Läänemere kilu, ka balti kilu (Sprattus sprattus balticus) on heeringlaste (Clupeidae) sugukonna kilude (Spratttus) perekonda kuuluva euroopa kilu (Sprattus sprattus) alamliik.

Inglise k - sprat, brisling; saksa k - Sprotte, Sprott, Breiling, Brisling; taani k - brisling; rootsi k - skarpsill, vassbuk; hollandi k - sprot; poola k - szprot baltycki; läti k - bretlina; leedu k - bretlingis; soome k - kilohaili; vene k - балтийский шпрот, балтийская килька

Kirjeldus
"Üldkujult üsna sarnane räimega. Kõhuuimed paiknevad keset selga oleva seljauime algusest veidi eespool või selle kohal. Seljauime aluse tagaserva ja pärakuuime alguse vertikaalide vahe on nii väike, et pärakuuime (kilul suhteliselt räimest pikema) aluse pikkus sinna kuidagi ei mahu (räimel mahub vabalt või napilt). Sabauim tugeva väljalõikega. Rinnauimed paiknevad keha alaserva ligidal. Suus on peened hambad, sahkluul need tavaliselt puuduvad. Soomused õhukesed, tsükloidsed, kergesti äratulevad. Kõhu serval kurgust pärakuuimeni hästiarenenud teravad kiilusoomused, mida käega piki kõhuserva ettepoole tõmmates on kerge tunda; seda kasutatakse sageli kilu räimest eraldamiseks, sest räimel on kiilusoomused, eriti eespool kõhuuime, vähem teravad. Silmi ees- ja tagaservast kattev rasvalaug on nõrgalt arenenud. Esinevad püloorilised ripikud.
Värvus ligikaudu sama mis räimel — sinakasroheline selg ja hõbedased küljed ning kõht. Paiguti (Prangli, Sõrve) leitakse üksikuid "kuldkilusid".1


Kilu ja räime eristamine: 1 - kilu; 2 - räim
Joonis raamatust: I. Veldre. Kilu. Tallinn, 1986
Levik
"Kilu võib kohata peaaegu kogu Läänemeres, kaasa arvatud selle suuremad  lahed, kuid mitmetes piirkondades on ta arvukus üsna madal. Töönduslikuks püügiks piisaval hulgal on seda kalaliiki leidunud Läänemere avaosas, Soome lahe lääne- ja keskosas ning Riia lahe lääneosas."2
Soome lahe idapoolsemas osas ja Pärnu lahes kevadel—suvel tavaliselt haruldane, Väinameres esineb väga harva. Sügisel võib ilmuda nendesse mereosadesse ka suurel hulgal; tungib ajuti läbi Soela väina ka Väinamere lääneossa.1

Vanusest
Eesti vetest püütud vanim kilu tabati Soela väina piirkonnast 1976. a ja see oli kahekümnesuvine (19+). Samal aastal tabati Ahvenamaa juurest 21 aastane kilu, mis on ilmselt ka rekordvanuseks kogu euroopa kilu (Sprattus sprattus) jaoks.2

"Läänemere (balti) kilu (Sprattus sprattus balticus) on kõige arvukam Läänemere edelaosa lahtedes ja Soome ning Riia lahega külgnevatel aladel. Toitub planktilistest vähikestest, peamiselt Eurytemora'st. Kaheaastaselt on ta 7,5-11,2, kolmeaastaselt 10,6-14,1, neljaaastaselt 12,6-15,0 cm pikk, rasva (3,6) 4,1-15,2%. Kõige rasvasem on kilu sügisel ja talvel, väikseim on rasvasus kudemisperioodil aprillist juulini. Suguküpseks saab ta tavaliselt 12, harvem 8,5-9 cm pikkuselt. Kudemiseks kilu eemaldub rannast ja koeb oma pelaagilise marja 50-100 m-se sügavuse kohal 4-5 kuni 17-18 promillise soolsuse ja 16-17 oC temperatuuri juures. Läänemere kilu on planktontoiduline nagu räim ja konkureerib viimasega toidu pärast. Läänemeres on kilu tähtis töönduskala, moodustades kogusaagist 10-20%. Suitsukilu on maitsev ja neist valmistatavad konservid on väga nõutavad. Samuti on väga hea vürtsikilu."3

1880-ndatel püüti Eesti vetest aastas umbes 1000 tonni kilu, 1903. a juba 2600 tonni2. Samasse suurusjärku jäi kilupüük kuni xx sajandi keskpaigani, millal kilu hakati püüdma traalidega.

Väljapüügid Eestis:
1928. a – 2871,6 t; 1929. a – 3533,0 t; 1930. a – 2551,1 t; 1931. a. – 2687,3 t; 1932. a – 4302,3 t; 1933.a – 1743,2 t; 1934. a – 2328,5 t; 1935. a – 1728,4 t; 1936. a – 2016,2 t; 1937. a – 887,8 t; 1938. a – 1345,8 t4 

Läänemere kilu väljapüük 2010 oli 341 500 tonni (s.h Venemaa 25 600 t, Soome 25 000 t)

Väljapüügid suurenesid märgatavalt XX sajandi teisel poolel. Kui 1950-ndal aastal püüti euroopa kilu kokku 46 500 tonni, siis suurim väljapüük toimus 1975. aastal — 990 299 tonni, mil suurimateks püüdjateks olid Taani (423 926 t), NSV Liit (163 750 t) ja Norra (162 085 t). 2010. a — 630 338 t; 2011. a — 553 473 t. ning suurimaks väljapüügiks on jätkuvalt Taani. 
Pool või enamgi püütavast euroopa kilust on läänemere kilu: 2010. a - 341 500 tonni (s.h Venemaa 25 600 t, Soome 25 000, Eesti 47 900 t)  
 
Eesti kilukvoodid ja väljapüügid Läänemeres 2005-2011 tonnides
    
  2005  2006  2007  2008  2009  2010  2011 
kvoot  57 050 51 061 53 023 53 135 48 473 48 521 36 735
saak 55 285 46 689 51 007 48 582 47 298 47 862 34 977 


Allikad:
1 N. Mikelsaar. Eesti NSV Kalad. Tallinn, 1984
2I. Veldre. Kilu. Tallinn, 1986
3 Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn, 1979
4 Eesti kalandus. Aastakäigud 1933-1939

Vaata lisaks:

Kilu nimelugu
Euroopa kilu (Sprattus sprattus)
Kilud (Sprattus)
Kalale.ee KIK