Siig - huvipüük Eestis

Huvikalastajad püüavad Eestis merisiiga peamiselt tonkadega, kuid siiarakendus on oluliselt teistsugune kui lesta või lutsu püüdmisel, sest merisiig võtab sööta palju ettevaatlikumalt.

Peanöörina on siiapüügil eelistatud tamiil, mis võimaldab siiga pehmemalt välja tuua. Nimelt on siia huuled üsna õrnad ning konks võib iga järsuma tõmbe korral hõlpsalt välja tulla. Tamiili läbimõõt võiks jääda vahemikku 0,2–0,3 mm.
Tonkaraskusena kasutatakse nööri-kanaliga libisevat tina, mis pannakse peanöörile. Eelistatud on tina, mis heitel laperdama ei hakka, nt tilgakujuline raskus. Teiselt poolt on hea, kui tina jääb põhjale kindlamalt ja selleks peaks ta olema lapik või kandiline. Seega siis nt tilgakujulise kujuga, kuid lapik tina. Tina kaal oleneb suurel määral ilmaoludest – tasase mere puhul piisab enamasti 30–40 grammisest raskusest, kehvemates oludes vajame kuni 80 grammist.
Peanööri ja lipsu vahele seotakse pöörel, mis on ka raskustinale stopperiks.
Lipsuks võetakse peanöörist peenem tamiil, läbimõõduga kuni 0,2 mm. Lips ise seotakse üsna pikana, nii 50–60 cm. Merisiiga püüdes piirdutakse rakendusel ühe lipsuga.
Lipsu otsa seotakse lühema jalaga konks nr 6–8. Suuremaid konkse pole otstarbekas kasutada, kuna merisiia suu on pisike.

Söödana kasutatakse sõnnikuussi. Oluline on ussi konksule asetamise viis: uss pannakse konksule nii, et ta jääb n-ö sirgena –  uss lükatakse pea poolt üle konksuvarre tamiilile ning sabaosa jäetakse pikalt vabaks. Konksu teravik, konksu tõus ja ka konksu põlv jäävad ussist välja. Niimoodi söödastatuna sarnaneb uss kõige enam harjasliimukale, kes on merisiiale väga meelepärane roog.

Pärast seda, kui siiaõng on vette heidetud, ei tohi õngenööri sama suure pinge alla panna nagu tonkapüügil tavaliselt, vaid õngenöör peab olema lõdvalt, omaenese raskusest tingituna longus. Võtmist võibki kõigepealt silmata just selle nöörilooga kadumise järgi ning alles pärast nööri pinguldumist kajastub see ridvatipul.
Haakelöök ei tohi olla jõuline ega järsk, pigem rahulik ja pehme ridva tõstmine veendumaks, et kala on otsas. Põhjuseks ikka siia mokkade õrnus.

Siig on meie randades sügisest kevadeni, suveks läheb aga sügavamatesse ja jahedamatesse vetesse. Siiga püütakse ka talvel jää alt – rakendus on põhimõttelt samasugune, kuid nöörid peenemad, raskus väiksem ja ritv lühike. 

Kevadel ja sügisel püütakse merisiiga kas muulidelt-kaidelt või paadist. Paadist kalastades on oluline paat nii vöörist kui ka ahtrist korralikult ankurdada, et see  lengerdades siiaõngesid pingesse ei veaks.
Nagu enamuse kalade puhul, nii tasub ka siiapüügil silmas pidada põhjareljeefi muutust. Paadiga kalastades on abiks kajalood, kaldalt püüdes järgiproovimine. Nii paadist kui ka kaldalt püüdes on mõistlik heita õnged alguses eri suundadesse ning pärast seda, kui mõnel neist on võtmine, heita ka teised õnged samasse kohta. Nimelt liiguvad siiad enamasti väikeste parvedena ja kui me parvele pihta saame, võime tabada mitu-setu siiga, enne kui parv minema ujub.
Kui võtmist üldse ei ole, pole ka mõtet pikalt passida – paat ankrust lahti ja teise koha peale. Tallinna lahes on magu-samad püügipaigad siiasõpradele enam-vähem teada ja nende käest ka väljapinnitavad, teistes randades on avastasmisvõimalusi veel küllaga.

Talvisel püügil saadakse siiga lisaks Tallinna lahele ka Pärnu jõelt, tavaliselt kaaskalana vimmapüügil.
Peipsi järvel on ajalooliselt püütud peipsi siiga eeskätt talvisel ajal ja peamiselt lantidega. Tuntud on ka nö piilumispüük, mille puhul püütakse jääaugust vette vaadates näha siiaparvede liikumist ja kõrgust põhjast. Seoses siiavarude hääbumisega Peipsis on unustusse vajumas ka Peipsile omased püügivõtted. 

Merisiia alammõõt: l = 30 cm, L = 35 cm

Pärnu jões on siiapüük keelatud 15. oktoobrist 15. novembrini

Allikas:
V. Korzhets. Õngitsemine+. Tallinn, 2013

Vaata lisaks:

Euroopa siig e harilik siig (Coregonus lavaretus)
Peipsi siig (Coregonus lavaretus maraenoides)
Siig - kahvamispüük Kukkolankoskil
Siig spordikalana Skandinaavias
Kalale.ee KIK