Siig spordikalana Skandinaavias

Siiga, täpsemalt harilikku siiga (Coregonus lavaretus) leidub laialdaselt selle kalaliigi erinevates vormides Soomes, Norras, Taanis ja Rootsis (välja arvatud Rootsi luna- ja kaguosa).

Siiavormide paljususe tttu vivad paikkonniti kalade kasvukiirus, kudemiskäitumine, toitumisviis ja ka väljanägemine olla mneti erinevad. Laias laastus vime knelda kaht tüüpi siigadest: siirdesiigadest, kes lähevad merest vi ka järvedest kudema jgedesse ning paiksetest siigadest, kes koevad meredes vi järvedes. Elupaik määrab ära ka selle, millest siiad toituvad - nad vivad olla planktonisööjad vi toituda ka phjaloomakestest, kaladest ja vette sattuvatest huputukatest.
Siig on skandinaavias hinnatud huvipüügi kala, keda harrastajad püüavad Skandinaavias koguseliselt umbes kaks korda rohkem kui kutselised kalurid (aastas umbes 400 tonni huvikalastajate ja 200 tonni kalurite poolt).

Rootsis peetakse siiast lugu vähem kui teistest lhelistest, nagu nt taimen. Siig on domineerima kippuv liik, kes vib teisi liike välja trjuda ja seetttu ei taheta teda sugugi igasse veekogusse.
Siiga leidub nii Rootsi lääneranniku meres kui ka Phja-Rootsi pisemates veekogudes.
Siia tugev asurkond on Rootsi suuruselt teises järves Vätternis, kuid siig elab siin sügaval ja huvikalastajal pole teda lihtne tabada.
Siiad viibivad meelsasti merre suubuvate jgede suudmealadel, kus neile on rohkelt toitu. Neid meelitavad ligi ka sadamad ja vesiehitised. Sellistes paikades püütakse siiga enamasti phjangega, söödaks krevett vi kalatükk.
Rootsi tuntuimaks siiapüügi paigaks on Skräben jgi, kus püütakse suuri siirdesiigasid, kes vivad kaaluda kuni 5 kilo. Levinuimaks püügivahendiks on ng, söödaks vuhmauss vi kärbsevastne.

Norras on levinuimaks siia talvine püük. Suurtes fjordides meelitatakse suuri siiaparvi tirkudega; Glomma jel tehakse kevadjääl aga iselaadset "piilumispüüki", mille puhul söödana kasutatakse kevikute vastseid. Suvel püütakse siiga enamasti lendnge ja ngega.
Finnmark: siiga on peamiselt Saamimaal Koutokeino kandis, Alta ja Teno jgede vesikondades allpool Jiesjärve - nii järvedes kui ka vaiksema vooluga jelikudes. Siiga on ka idapoolsetes Näätämö (norra k Neidenelva) jes ja Paatsjoki (norra k Pasvikelva) jes. Tromso kandis leidub siiga Reisadaleni ja Signaldaleni vesistutes.
Hedmark: siiga on kigis suurtes tasandikujärvedes ja suuremates jgedes. Tuntud siiajärved on Femunden, Isteren, Galtsjen, Slensjen. Heaks siiajeks on Gemma ja selle lisajgi Rena.
Kagu-Norra: siiga on enamuses Buskerudi, Vestfoldi ja Telemarki suuremates järvedes nagu Randsfjorden, Sperillen, Krderen, Tyrufjorden, Eikern, Farris, Norsj, Seljordsvatmet, Kviteseidvatnet jt. Siiga on ka mnedes Oslo lähikonda jäävates järvedes, neist üheks paremaks Norra siiajärveks on Jarenvatnet. Siiga on vimalik tabada ka suuremate jgede alamjooksudelt ja suudmealadelt.

Taani. Siiapüük ei ole eriti levinud, puudub vastav traditsioon. Ja ka siiga ennast pole kaugeltki kikjal. Siiapüügi tava on küll olemas Tangesjärvel, kus kalastatakse eeskätt lendngega ja kasutatakse surusääski jäljendavaid kustputukaid. Suurt siiga on tabatud Randesfjordist - kuni kahekiloseid isendeid, aga enamasti on siiga saadud kaaskalana lhe- vi forellipüügil. Kige enam on siiakalastus levinud Susn-järves, kus siiga püütakse phjangede ja ujukngedega, söödaks vihmaussid vi kärbsevastsed.

Soomes peetakse siiast lugu ja teda püütakse peaaegu kikjalt. Aastakümnete vältel on siiga asustatud paljudesse veekogudesse, kus teda algselt ei olnud. Luna- ja edelarannikul, samuti Ahvenamaal on levinud kevadine püük phjangega (libisev raskus, söödaks vihmauss). Püügipaikadeks valitakse enamasti madalamad liiva- vi kiviphjased rannad ja saagiks on enamasti siiad kaaluga 200-500 g. Suvisel ajal on järvedel levinud siia sudepüük pisikeste vabinalantidega (2-4 cm, Senior). Sügisel vib saada phjangega (söödaks vihmauss) jgedest suuremaid (1-2 kg) siirdesiigasid, kuid ussipüük pole kaugeltki kikjal lubatud. Oulujoel on levinud ka siiapüük paadist kirptirguga. Levinud on ka siiapüük lendngega. Talvel tabatakse siiga jgedel-järvedel jää alt nii pisikeste talilantidega (hbe, kuld, vask, söödaks lisatakse kärbsetuk) kui ka kirptirkudega; püügipaigaks sobivad madalad lahed, saarte ümbrus, rannad.

Kahvamine
Tornio jel (Soome-Rootsi piirijgi) Kukkolankoskil, ent ka Norras Dokka jel harrastatakse 16. sajandist pärit siiapüüki kahva abil.

Allikas:
Pohjolan kalastusopas. Helsingi, 2009

Vaata lisaks:

Siig - huvipüük Eestis
Siig - kahvamispüük Kukkolankoskil
Euroopa siig e harilik siig (Coregonus lavaretus)
Kalale.ee KIK