Peipsi siig (Coregonus lavaretus maraenoides)

Peipsi siig (Coregonus lavaretus maraenoides) on hariliku siia (Coregonus lavaretus) endeemiline vorm, keda on käsitletud ka iseseisva liigina või hariliku siia alamliigina. (Siigade taksonoomilise määratlemise keerukusest loe artiklitest "Siiad" ja "Euroopa siig")  

Eesti keeles ka ehas, ehes, ihes, iias, ikes, järvesiig, kesasiig, salakas

Inglise k – Peipus whitefish; leedu k – Peipaus sykas; läti k – Peipusa sīga; saksa k – die Peipusmaräne; vene k – t¹udskoi sig



Loendatavad põhitunnused.
Uimekiired: Seljauim II-IV 9-12, rinnaukmed I 13-16, Kõhuuimed I 10, Pärakuuimed I-IV 9-15; Lõpusepiisid 30-44, soomusvalem — 84  10-13/8-10  114.

Kirjeldus. 
Kehakujult ja värvuselt sarnaneb merisiiaga, ent on sellest veidi jässakam, suhteliselt lühema peaga, pisut suuremate uimedega ja enam-vähem otsseisuse suuga. Lõpusepiisid on rohkem kui meres kudeval siial. Kudemisperioodil helmeskate.

Levik, eluviis. 
Kujunes välja Peipsi järves pärast viimast jääaega. Järve eutrofeerumise ja hapnikutingimuste halvenemise tagajärjel on praegu tööndusliku tähtsusega vaid Peipsi suures sügavamas põhjaosas (nn. Suurjärves), lõunapoolsetes Lämmi- ja Pihkva järvedes arvukus jäänud väga väikeseks. Vanasti oli tavaline Emajões ja Võrtsjärves, nüüd tabatakse seal harva. Vähesel arvul läheb ka Peipsi lisajärvedesse (Kalli, Koosa, Lahepera jt.), kuid ei koe seal. 
Katsutud asustada paljudesse Eesti järvedesse, ent saaki on andnud vaid vähestel juhtudel, näit. Karujärves (Saaremaal), Kooraste Suurjärves (Põlvamaal), Vagulas, Rõuge Suurjärves (Võrumaal) jm.

Eelistab jahedat hapnikurikast vett, ent talub ka kehvemaid elutingimusi. Väga plastilise ja kohanemisvõimelise vääriskalana introdutseeritud 19. saj. keskpaigast saadik paljudesse Euroopa ja Aasia riikidesse. Kohapeal on hakanud kudema ja muutunud oluliseks töönduskalaks näiteks Sevani järves (Armeenias), mitmes Uurali ja Läti järves jm.

Sigimine. 
Emased saavad suguküpseks reeglina 4-5-aastaselt (L 37-52 cm), isased aasta nooremalt (33-46 cm). Koeb tavaliselt oktoobri lõpust-novembri algusest (vee tº 5 ºC ümber) 3-4 nädala jooksul, mõnikord isegi jää all (0,5 ºC). Tähtsamad koelmud Emajõe suudme, Meerapalu ja Piirissaare lähedal ning Venemaa poolel Podborovje ja Ostrovtsõ külade vastas 1-5 m (enamasti 2-4 m) sügavuses liivasel-kruusasel-kivisel põhjal enam-vähem samades kohtades, kus koeb ka rääbis, ent keskelt läbi viimasest pisut sügavamal.
Küpse marjatera läbimõõt 2,4-2,8 mm. Absoluutne viljakus enamasti 10 000-80 000 marjatera, suhteline viljakus 30-45 marjatera. Mari haudub koelmul 5,5-6 kuud, vastsed kooruvad 6-8 ºC juures aprilli lõpul-mai algul. Ohtlikumad marjasöödikud kiisk, väike luts ja siig ise.

Toitumine. 
Toit väga mitmekesine. Sööb merisiiast suhteliselt rohkem zooplanktonit, seda eriti siis, kui viimast on hästi rohkesti. Suurtel isenditel menüüs siiski peamine osa põhjaloomastikul, kohati tähtsad väikesed kalad (tint, ahven, särg jt.). Väikesed siiad hävitavad ka rääbise ja liigikaaslaste poolt koetud marja.

Kasv ja suurus. 
Kasvab merisiiast kiiremini. Aastaste pikkus (L) tavaliselt 12-13 cm, kaal 14-20 g, kolmeaastased 31-33 cm ja 250-300 g, viieaastased 41-45 cm ja 700-950 g, seitsmeaastased 48-52 cm ja 1,25-1,5 kg, kümneaastased 54-57 cm ja 1,8-2,1 kg. 
Külmaveelistel aastatel kasv kiireneb. Emaste kasvutempo ületab mõnevõrra isaste oma. Peaaegu kõikjal võõrsil kasvab kiiremini kui oma ürgkodus Peipsis. Ent kohalik suuruserekord on peipsi siial palju tagasihoidlikum kui meres elaval lähisugulasel, kõigest 63 cm (l) ja 2,81 kg (Peipsi, 1984). Kahjuks pole selle isendi vanus teada.

Kasutamine. 
Väärtuslik tööndus- ja spordikala, kuid varud ja saagid väikesed. Peipsist püüti harilikult 60-80 t aastas, mis jagunes enam-vähem võrdselt Eesti ja Venemaa vahel. 
Varem tehti peipsi siia varude täiendamiseks mõningaid kalakasvatustöid: Kallaste haudemajas, Vasknarva sumbamajandis jm. hautati selle kala marja ja kasvatati noorjärke.

Liha ei jää kvaliteedilt merisiia omale alla.
  
Allikad:
E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001

Vaata lisaks:

Merisiig (Coregonus lavaretus lavaretus)
Euroopa siig e harilik siig (Coregonus lavaretus)
Siiad (Coregonus)
Kalale.ee KIK