Põhjaatlandi hõbekala (Argentina silus)

Põhjaatlandi hõbekala (Argentina silus) on kalaliik hõbekalade (Argentina) perekonnast, mis kuulub hõbekalalaste (Argentinidae) sugukonda. Taksonoomias on erinevaid käsitlusi selle kohta, millisesse seltsi sugukond kuulub; seda on paigutad lõheliste seltsi, kuid on ka paigutatud iseseisvasse hõbekalaliste (heeringtindiliste) seltsi või iseseisvasse tindiliste (Osmeriformes) seltsi. (Ladinakeelse liiginimena käibib ka sünonüümne Salmo silus).

Inglise k - Atlantic Argentine, Great Silver Smelt, , Herring Smelt, Smelt; taani k - Guldlaks; rootsi k - Guldlax, Strömsill; soome k - kultakuore; prantsuse k -  Grande argentine; hispaania k - Sula, Tomassa; saksa k - Goldlachs, Großauge; norra k - Guldlaks, Vassild; vene k - zolotaja korjushka.

Eestikeelne liiginimi põhjaatlandi hõbekala on muukeelsetest nimetustest lahknev - nendega kõlaks paremini kokku kuldtint või kuldlõhe, kuid just hõbekaladeks on perekond Argentina ristitud Loomade elu 7. köites "Kalad", mis on eestikeelsete ametlike kalanimetuste põhiallikaks. Aluseks on ilmselt olnud see, et ladina keeles argentus = hõbe. 
Varem on hõbekalasid nimetatud eestikeelses kirjanduses ka argentiinideks (nt S. Vitsur. Atlandi kalu toiduks. Tallinn, 1969)

    

Eristustunnused: 
soomuseid küljejoonel 64-69; alumisel lõpusekaarel 11-17 lõpusepiid.
Kirjeldus:
Suhteliselt pikk ja hõbedane keha, seljalt tumedam, pisike suu, pea külgedel suured silmad, väike rasvauim. Äsjapüütud kalal on värske kurgi lõhn.
Levila:
Elab Põhja-Atlandis, levinud Norra, Taani, Islandi, Suurbritannia, Iirimaa ja Lääne-Kanada vetes, leidub ka Prantsusmaa, Portugali, Venemaa ja USA rannikuvetes.
Eluviisist:
Väga aeglase kasvuga: 60 cm pikkuseks kasvab alles 25. eluaastaks. Maksimaalne eluiga 35 a, pikkusrekord 70 cm.
Suguküpseks saab alles 9-12 aastaselt. Koeb kevadel, märtsist maini, 3500-7500 võrdlemisi suurt marjatera. Arenev mari on pelaagiline, punase õlitilgaga ja püsib 300-400 m sügavuses.
Suguküpsed kalad elavad parvedena põhja lähedal 150-600 m (kuni 1440 m) sügavuses, sügisel ja talvel tulevad madalamasse vette.
toituvad planktonist, väikestest krevettidest, kalmaaridest, kammloomadest, samuti pisikaladest.



Põhjaatlandi hõbekala püütakse ka töönduslikult, kuid saagid ei ole suured, kuna aeglase kasvutempo, hilise suguküpsuse ja väikese viljakuse tõttu on tal madal taastootmisvõime. Toidukalana hinnatud: liha on valge, õrn ja maitsev.

"Argentiin on eriti hea praetult jsa suitsutatult. Teda võib praadida tervelt või fileeks töödelduna. Praetud argentiini võib marineerida ja anda lauale külmalt. Maitsvad on ka argentiinist valmistatud kotletid ja frikadellid. Eriti soovitatav on teda kasutada dieettoiduks mao- ja maksahaigetele.
Nõrgalt soolatud argentiin on meeldiva ja pikantse maitsega. Ta asendab külmlaual edukalt meriforelli."1 
  
Aastane väljapüük 2003-2010 vahemikus 894-10662 tonni. Püüdjaiks Holland ja Norra.

Allikad:
1S. Vitsur. Atlandi kalu toiduks. Tallinn, 1969
Argentina silus FishBases (juuni 2014)
Kultakuore Wikipedias (soome)
Loomade elu, 4. kd Kalad. Tallinn 1979
P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006

Vaata lisaks:

Hõbekala (Argentina sphyraena)
Hõbekalad (Argentina)
Kalale.ee KIK