Tuur ajaloolis-kulinaarselt

Kõikide tuurlaste liha on kõrgelt hinnatud, seda kasutatakse vƤrskena, soolatuna ja suitsutatuna.

— Vanas Roomas serveeriti patriitsidele tuura kullast kandikul ja lilledega dekoreerituna.
— Claudius Elianus, kreeka-rooma kirjanik II saj., jutustas tohutusuurest jƤrvest MĆ¼Ć¼dias Kura piirkonnas elanud kaspide maal. Selles jƤrves elasid aitori kirjelduse kohaselt teravaninalised suured kalad, kes kasvasid 8 kĆ¼Ć¼nra (3-4 m) pikkuseks. Neid pĆ¼Ć¼ti ja veeti mĆ¼Ć¼gile. Rasvast valmistati head salvi, sisikonnast keedeti tugevat lƤbipaistvat liimi.
— Herodotose jƤrgi on teada, et skĆ¼Ć¼tide suguharud pĆ¼Ć¼dsid tuurlasi juba 2500 aastat tagasi.
— Kreekas peeti tuura liha kõige õilsamaks toiduks. Periklese ajastul (V saj eKr) ei mƶƶdunud Kreekas Ć¼kski tƤhtis lõunasƶƶk ilma tuurlasteta.
— Hiinas oli tuurade sƶƶmine keisripere privileegiks. 
— Prantsusmaal ja Inglismaal oli õigus tuura sĆ¼Ć¼a Ć¼ksnes kuningatel ja kõrgemal aadlil.
— Venemaal on tuura nimetatud tsaarikalaks (царская рыба) ja see oli ikka tsaaride ja vĆ¼rstide toidulaual.
— Kaspia mere tuurlasi ja nende pĆ¼Ć¼ki mainivad araabia kirjanik Ibn-Fakih oma "Raamatus maadest", Euroopa reisimehed keskajal, sealhulgas ka Marco Polo. Hiljem, XVII sajandil, kirjutab sellest Olearius.
— Venelased pĆ¼Ć¼dsid XV-XVI sajandil tuurlasi Volgast ja selle harujõgedest. PƤrast Astrahani vallitamist XV sajandil nihkus pĆ¼Ć¼k suurel mƤƤral Volga alamjooksule, XIX sajandil aga merele. 


Tuurast tehakse roogasid vƤga erinevatel viisidel, see on lausa universaalne toidukala, mis võimaldab kokal lasta oma fantaasia lendlema.
Vene kƶƶgist nimetagem nƤiteks kolmekordset uhhaad vƤhikaelte ja tuuratĆ¼kkidega.
Tuura kĆ¼psetamisel lisatakse kala kuivaks minemise vƤltimiseks võid, rõõska koort või hapukoort.
Populaarsed on vardas kĆ¼psetatud tuuratĆ¼kid, tuurashashlõkk.
 
Siiski pole tuurlasi pĆ¼Ć¼tud sedavõrd nende liha kui hoopis kalamarja (umbes 1/5-1/6 kala kaalust) ning ujupõite (!) pƤrast. Tuurlaste marjast valmistatakse hinnalist kaaviari, ujupõitest valmistati aga suurepƤrast liimi, mida kasutatakse eriti viinamarjaveinide selitamiseks. Seljakeelikust valmistatavat vjasiigat on kasutatud pirukatƤidisena.

Tuur on omapƤrane kala selle poolest, et "annab palju vƤlja", st et sƶƶdamatuna lƤheb temast kaotsi vaid 14%. Sƶƶdavad on koguni tuura kõhred ja seljakeelik, mida kuivatatul kujul tuntakse vene kƶƶgis vjasiiga või vesiiga nime all (kasutatakse pirukates, suppides jm).

Tuurlaste lihas on kergelt omandatavad valgud ja rasvad. Valgud sisaldavad kõiki aminohappeid ning on inimese poolt 98% ulatuses omandatavad. Tuura liha sisaldab rekordiliselt palju naatriumi; liha sisaldab ka magneesiumi, kaltsiumi, rauda, kloori, kroomi, molĆ¼bdeeni, niklit, joodi. Rasvasisaldus kõigub 10-15%. Sisaldab vitamiine В1, В2, С, РР. Tuuras on rasvhappeid, mis kahandavad koleterooli taset veres. Tuuramari normaliseerib vererõhku ning ainevahetust.
Tuuralihaga ei tasu liialdada rasvumistõve ja suhkruhaiguse korral.

ToitevƤƤrtus (100 g) - 163,7 kcal. Valgud - 16,4 g, rasvad - 10,9 g. (Ei kehti kõigi tuurlaste kohta)


Allikad:
internet
Loomade elu, 7 ld Kalad, Tallinn, 1979

Vaata lisaks:

Sevrjuuga (Acipenser stellatus)
vjasiiga (vesiiga, visiiga)
Sterletist kulinaarselt
balƵkk
kaaviar (must kalamari)
Kalale.ee KIK