Luts (Lota lota)

Luts (Lota lota) on kalaliik perekonnast luts (Lota), nis kuulub tursaliste (Gadiformes) seltsi lutslaste (Lotidae) sugukonda.

[inglise – burbot, eelpout, ling, lawyer; prantsuse - lotte, lote, alote, barbote, moutelle, palmosaksa – Quappe, Aalruppe, Aalrutte, Rutte, Treische jm; itaalia - bottatrice; hispaania - lota; leedu – vėgėlė; läti – vēdzele; poola – miêtus; rootsi – lake; soome – made; taani – kvabbe, knudde; vene – налим] 


 

Osa uurijaid peab lutsu perekonna ainuliigiks, osa eristab kolme alamliiki.

Harilik luts, Lota lota lota (Linnaeus, 1758) — peaaegu kogu Kesk- ja Põhja-Euroopas ning Põhja-Aasias Leena jõeni, lõuna poole Koreani;
Kitsasabaline luts, Lota lota leptura (Hubbs et Schultz, 1941) —  Aasia kirdeosas ja Põhja-Ameerika loodeosas;
Tähniline luts, Lota lota maculosa (Lesueur, 1817) — Põhja-Ameerika kesk- ja idaosas.

Eestis teada umbes 116  järves, paljudes jõgedes, ka rannikumeres.

Kirjeldus. Keha pikk, painduv, eestpoolt silinderjas, sabaosa külgedelt lamenenud. Pea lai, lame. Alalõual üks pikem poise, kummagi ninasõõrme juures üks lühike poise. Suu lai, lõigadel ja sahkluul väikesed, harjasetaolised hambad. Kaks seljauime, neist esimene lühike, teine pikk, ulatudes (nagu pikk pärakuuimgi) sabauimeni. Kõhuuimed kurgu all. Keha katavad väikesed kaarsoomused, mis asetsevad sügaval rikkalikult lima eritavas nahas. Keha värvus varieerub tugevasti. Selg mustjashall või -pruun, küljed heledamad, kõht valkjas. Keha ja uimed marmorimustrilised. Väikesed lutsud tumedamad, mõnikord täiesti mustad.

Eluviis. Olles meil külmaveelise tursklaste sugukonna ainuke mageveeline esindaja, eelistab ka luts madala temperatuurigaga vett, on aktiivsem talvel, suvel vee tº tõustes üle 15 ºC muutub loiuks, läheb sügavama ja jahedama veega kohtadesse (näiteks põhjaallikate lähedusse). 
Öise üksildase eluviisiga põhja hoiduv röövkala, valge aja veedab kivide ja rampade vahel või muudes peidukohtades.

Sigimine. Eestis saavad nii emas- kui isaslutsud suguküpseks enamasti 3-5-aastaselt (L 27-49 cm). Meie mageveekaladest ainuke jää all kudeja. Peipsis algab see tavaliselt jaanuari algul, kestab 6-7 nädalat. Jõgedes koeb pisut varem kui järvedes. Koelmud liiva-kruusa-kividega kaetud kõval põhjal.
Küpsed marjaterad kergelt kollakad, väga väikesed (läbimõõduga 0,8-1 mm), ent arvukad: absoluutne viljakus tavaliselt 40 000-2 milj. marjatera, suhteline viljakus 700-900 marjatera. Mari pole kleepuv, jääb põhja lähedale hõljuma. Haudeaeg 3,5-4,5 kuud. Tibatillukesed vastsed (L 4 mm ümber) kooruvad mais, on hästi arenenud, aktiivsed, jahivad zooplanktereid, ei hoidu parvedesse. Juba juuni algul hakkavad 1-1,5 cm pikkused vastsed haarama ka väikesi põhjaloomi. Moone tavaliselt juuni keskel (L 1,6-2,5 cm).

Toitumine. Peipsis zooplankton põhitoiduks esimestel elukuudel, südasuvel lähevad maimud üle zoobentose söömisele. Järve avaosas kestab see sügiseni, siis muutuvad üle 12 cm pikkused lutsumaimud röövkaladeks, nende põhitoiduks saavad kiisk ja väike ahven, vähemal määral ka tint. Kalda lähedal üleminek rööveluviisile hiljem (teisel eluaastal). Tindi osatähtsus toidus suurem kevadel, hilissügisel võib hävitada ka rääbist selle koelmutel, samuti siiamarja.
Meie mageveekaladest suurim õgard: mõrda või seisevnoota sattudes õgib enda sinna sattunud kaladest kurguni täis, tundmata suuremat muret oma tuleviku üle. Toitub kõige agaramalt hilistalvel kohe pärast kudemist, kõige vähem aga juulis, siis on uimane ega saa saakkalu hästi kätte. Intensiivne söömaaeg algab septembri lõpupoole, kestab kudemiseni.
     
Kasv ja vanus. Kasv (nagu röövkaladel ikka) kiire: Eestis aastaste pikkus (L) harilikult 15-16 cm ja 20-27 g, kolmeaastased 37-39 cm ja 340-400 g, viieaastased 48-53 cm ja 750-1000 g, seitsmeaastased 58-62 cm ja 1,3-1,6 kg, kümneaastased 72-76 cm ja 2,5-3,1 kg. Reeglina kasvavad emased isastest õige pisut kiiremini.
Kasvutempo rekordid: 8-aastane ja 3,5 kg (Obi jõe suue Siberis), 5-aastane ja 60 g (Põhja-Karjala). 

Suurim luts Eestis: 5,4 kg (Peipsi, 1982). 
Suuruse ja vanuse maailmarekordid: 34,1 kg (Kanada), 30 aastat ja 11 kg (Taimõri järv Põhja-Siberis, 1943).

Tüsedusindeks FTI (L suhtes) väiksemail (L < 40 cm) 0,60-0,65, suuremail 0,66-0,72.
Pikkuste suhe L : l väiksemail 1,09-1,10, suuremail 1,06-1,08.

Varud, nende kasutamine ja kaitse. Eestis teisejärguline töönduskala. Aastane saak Peipsist (valdavalt selle põhjapoolsest osast, nn. Suurjärvest) viimasel ajal kuni 100 t (sellest Eesti poolel kuni 50 t), Võrtsjärvest harilikult 3-5 t, rannikumerest 2-3 t. Spordikalana üsna populaarne, saak arvatavasti kuni kümmekond tonni aastas. Peamine püügihooaeg talvel. Kalurid püüavad peamiselt nakkevõrkude ja mõrdadega, harrastuskalastajad tirguga.
Liha küll vesine ja lahja (rasvasisaldus 0,3-1%, kalorsus 75-100), kuid üsna maitsev, sobib hästi dieettoiduks. Ent klass omaette on lutsu tohutu maks (6-10% üldkaalust), millest tehakse kalamaksaõli ja konserve.
Alammõõt Peipsis ja Võrtsjärves 40 cm (L). Püük keelatud Peipsis 10. jaanuarist 10. veebruarini. 

Suurimateks püüdjateks on Venemaa ja Soome, aastane kogusaak 3000-4000 tonni (rekordsaak 6562 tonni 1988. a).



Allikad:
Burbot Wikipedias (inglise)
E. Pihu, A. Turovski, Eesti mageveekalad, Tallinn 2001
P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006
Kalade elu, 4. kd Kalad, Tallinn 1979
Lota lota FishBase's (juuni, 2014)
Juuni, 2014
 

Vaata lisaks:

Luts (pärimus)
Lutsu seisundist Euroopas
Puukonks lutsupüügiks
lutsumänd (lutsu-und, mänd, sorda)
Lutslased (Lotidae)
Kalale.ee KIK