Angerjapüük lambasoolega
Sellest eripärasest püügiviisist jutustab Claudius Aelianus, Praenestest pärit roomlane, oma 2. sajandil pKr koostatud jutukogus De natura animalium. Aelianus oli tuntud oma kergeusklikkuse poolest ja seepärast ei saa me kindlad olla, kas ka tõepoolest nõnda kunagi angerjaid püüti või on tegemist tõe pähe üleskirjutatud kalamehejutuga. Püük olla toimunud Eretaenuse jõel, kus angerjad olnud väga suured ja rammusamad kui kusagil mujal.
“Kalur otsib mõne etteulatuva kaljunuki [...] või puutüve, mille torm on juurtega üles kiskunud ja kaldale heitnud [...]. Angerjapüüdja sätib end sinna istuma ning laseb äsja tapetud lambatalle soolika ühe otsa veepöörisesse keerlema, hoides käes teist otsa, millesse on pistetud mõõgapideme pikkune pillirootoru. Toit ei jää angerjatele märkamata, sest lambatalle sisikond maitseb neile hästi. Läheneb esimene angerjas [...] ning kõverate konksjate hammastega soolde klammerdudes püüab seda alla sikutada. Kui kalapüüdja taipab, et angerjas hoiab soolest kõvasti kinni, paneb ta pillirootüki suhu ja puhub nii kõvasti kui jaksab, paisutades soolt tublisti. Ja hingeõhk läheb soolt mööda alla angerjasse, täidab ta pea ja ujupõie nii, et kala ei saa enam hingata. Angerjas lämbub [...], niiviisi püüavad paljud kalurid iga päev rohkesti angerjaid.”
Tom Fort. Angerjaraamat. Tallinn, 2006
Wikipedia