Harilik meriangerjas (Conger conger)
Harilik meriangerjas ehk euroopa meriangerjas (Conger conger), kalaliik meriangerlaste (Congridae) sugukonna alamsugukonna Congrinae perekonnast Conger.
Inglise european conger, conger eel, sea eel; saksa Gemeiner Meeraal, Congeraal; prantsuse felat, conggre d'Europe, grongu, orratza; hispaania congrio comun, culebra negrillo, safio; porugali congro, safio, samirro; itaalia arunco, gronco, ronco, salixi, vronco jm; kreeka mougri; türgi migri; araabia, congre, grango, selbah jm; taani havål; soome meriankerias; vene угорь морской.
Suur, lihaseline ja jõuline kala. Suu on suur, tihedate ja suurte välimiste hammastega, mis moodustavad ühtse lõikepinna. Emased kasvavad kuni 3 meetri pikkusteks, isased 1,5 m pikkusteks, kaal kuni 60 kg.
Inglise Meriangerja Klubi (British Conger Club) kodulehekülje väitel on suurim tabatud meriangerjas (püütud Islandi vetes) kaalunud 350 naela (158 kg). Teisal (wikipedia) antakse rekordkaaluna 240 lb (110 kg), kuid ka selle kaalu puhul on harilik meriangerjas kõigi angerjaliste seas suurim kalaliik. Kalastajad peavad väga heaks tulemuseks enam kui 100 naelase meriangerja kättesaamist (ca 45 kg), enamasti on tabatud angerjate kaal 5-10 kg.
Levila: Atlandi ookeani kirdeosa, Vahemeri, Põhjameri.
Elutseb mandrilava kaljusel või jämedateralisel põhjal, loodetevööndi lompides, ka mudasel põhjal kivide alla peitununa, kuni 180 m sügavusel. Elutsevad üksikult, püsides oma peidupaiga vahetus läheduses ja minnes toidupoolist otsima vaid öösiti. Toituvad suuremates vähikestest, kalmaaridest ja kaladest.
Suvel siirduvad mandrilavalt kudema suurematesse sügavustesse Assooride ja Gibraltari vahelisse piirkonda ja ka Sargasso merre, kus nad pärast kudemist ilmselt surevad.
Meriangerjas kui agressiivse loomuga röövkala võib vahel harva rünnata ka inimest. 2013. a juulikuus juhtus niisugune asi Connemara rannavetes, kus meriangerjas hammustas 25 m sügavusel sukeldujat näost. Sukelduja pääses küll eluga, kuid näole tuli teha hiljem paarkümmend õmblust.
Aastane väljapüük 2000-2014. a vahemikus 11 549-19 076 t (peamiselt Hispaania, Prantsusmaa, Portugal, Maroko ja Kreeka).
Kalateaduse ajaloos on harilikul meriangerjal olnud palju erinevaid ladinakeelseid nimetusi, milledest osa on sünonüümidena käibel veel praegugi. Osa pärineb ajast, mil angerja bioloogia oli veelgi seletamatum kui praegu ning tema erinevaid arengujärke (leptotsefaale) peeti iseseisvateks loomaliikideks.
Anguilla conger (Linnaeus, 1758)
Anguilla obtusa Swainson, 1839
Conger communis Costa, 1844
Conger niger (Risso, 1810)
Conger rubescens Ranzani, 1840
Conger verus Risso, 1827
Conger vulgaris Yarrell, 1832
Leptocephalus candidissimus Costa, 1832
Leptocephalus conger (Linnaeus, 1758)
Leptocephalus gussoni Cocco, 1829
Leptocephalus inaequalis Facciolà, 1883
Leptocephalus lineatus Bonnaterre, 1788
Leptocephalus morrisii Gmelin, 1789
Leptocephalus pellucidus (Couch, 1832)
Leptocephalus spallanzani Risso, 1810
Leptocephalus stenops Kaup, 1856
Leptocephalus vitreus Kölliker, 1853
Muraena conger Linnaeus, 1758
Muraena nigra Risso, 1810
Ophidium pellucidum Couch, 1832
Ophisoma obtusa (Swainson, 1839)
Allikad:
Euroopa kalad, Tallinn 2006
1000 kala, Tallinn 2006
Wikipedia
Viimati: veebruar 2018