Kärbsetõuk (kärbsevastne, vagel, oparõ¹)

Kärbsetõuk (soome k kärpäsentoukka, vene k oparõð, ing k maggot), ka kärbsevastne, vagel, oparõ¹


Kärbsetõukudeks nimetame erinevaid kärblasi nende vastsestaadiumis. 
Ka harilik toakärbes (Musca domestica) läbib enne valmikuks saamist vastse- ja nukustaadiumi, kuid kärbsetõukude sihipärasel kasvatamisel kasutatakse eeskätt lihakärblasi (Calliphoridae). Lihakärblaste liike on maailmas umbes 900, Eestis lendleb neist 19. Tuntumad neist on rohelihakärbsed, sinilihakärbsed ja raipekärbsed,  keda rahvasuu tunneb ka porikärbeste või porilastena (nii ei nimetata neid poris elamise, vaid sumisemise e. porina järgi).

Kui kärbsed on soodsasse paika munenud, sünnivad munadest 8-20 tunni pärast vastsed. Lihakärblaste vastsed kasvavad kuni 10 mm pikkusteks (vahel pikematekski, olenevalt liigist), nad on valged või kergelt kreemikad-kollakad silindrilise kehaga ja ilma jalgadeta tõugud. Peapoolne ots on neil natuke jämedam. See, kui kaua kestab kärbse elu vastsena, sõltub toidulauast ja temperatuurist. Kui vastsed on "valmis", toimub metamorfoos - tekivad pruuni kestaga nukud, mille sees tõugust areneb valmik, lennuvõimeline kärbes. Suve jooksul võib niimoodi ilmavalgust näha 6 või enamgi kärbeste põlvkonda.

Lihakärblased toituvad õitel või lagunevatel taimejäänustel, nende vastsed aga söövad sõnnikut, laipu või riknenud liha. Porilased võivad levitada nakkushaigusi või parasiitide usse ja ei kuulu sugugi inimsüdamele armsate putukate hulka, kuid nende vastsed on roog, millest ei pea lugu üksnes kalad, vaid mida (kontrollimata andmetel) hindavat kõrgelt ka idamaised gurmaanid.

Kärbsetõugul on nii silmad kui ka hambad - viimaseid kasutab ta selleks, 
et mistahes pinnal roomamiseks pinnaga haakuda. 
  
Kärbsetõuk on huvikalastuse vallas maailmas enimkasutatud õngesööt ja teda panevad õngekonksudele kõigi maailmajagude õngitsejad. Eriti rohkelt kasutavad tõuku Lõuna-Euroopa kalastajad, kes pruugivad tõukusid laialdaselt ka peibutussöödana - see on võimalik seetõttu, et kärbsetõukude hind on sealmail mitmeid kordi odavam kui Eestis. (Nt kuulub Itaalias õngitseja tavapärase varustuse hulka riidest õlakott, millesse pannakse umbes pool kilo tõuku, et seda kalastamise ajal peotäite kaupa vette heita.) 
Eestis kasutatakse kärbsetõuke tavaliselt üksnes õngesöödana; peibutussööda sisse segavad tõukusid suuremal määral võistlusõngitsejad või need huvikalastajad, kes vaklasid kas ise kasvatavad või saavad kalastusharrastusele kulutada tavapärasest märksa rohkem raha. 

Euroopas kasutatakse ka kärbsetõukude värvimist. Eelmise sajandi lõpus  keelati küll Saksamaal värvitud kärbsetõukude kasutamine ära, kuna värvained sisaldavat kanserogeenseid aineid, kuid nii Hollandis, Prantsusmaal kui ka Inglismaal võib poest osta kõige erinevamates toonides tõuke, alates helepunastest ja lõpetades valkjasrohelistega. Värvilisi kärbsetõuke kasvatatakse ka Soomes ning sealt on need jõudnud ka mõnedesse Eesti kalastuskauplustesse. Punased kärbsetõugud on siin osutunud vägagi edukateks ahvenapüügil, populaarsed on ka roosad (pink) tõugud.

Kasutamine kalapüügil

 Tõukude väiksele konksule panemise viise

Väikese ja peene konksu otsa pannakse tõugud pea poolt, jämedamast otsast, torgates selleks konksuteraviku läbi tõugu nii õrnalt, et tõuk tühjaks ei jookseks ja ellu jääks. Konksu otsas on kärbsetõugud väga vastupidavad, kui võrrelda sääsevastse või vihmaussi jupikesega. Hea võtu korral ei pea sugugi iga kala väljatoomise järel sööta uuendama, vaid sageli õnnestub sama konksutäiega püüda järjest mitmeid kalu (mis on oluline just kiirel võistlusõngitsemisel, näiteks viidikaid noppides, aga kulub ära ka tavaõngitsemisel, kui kalaparv all on). 

Halva, väga ettevaatliku võtmise korral tuleks konks söödastada üheainsa kärbsetõuguga, seevastu isukama haaramise korral võib tõuke olla konksul ka 3-5. Tõukude suurema arvuga on vahel võimalik "tõrjuda" ka pisikalu — kui väiksed särjed või nurupojad segavad latikapüüki, võib suurem tõugupunt konksul neile üle jõu käivana tunduda ja nad jätavad selle (vahel) puutumata. Seevastu särje püüdmisel on vahel hea 1-2 suurema tõugu asemel sättida konksu otsa hoopis 3-4 päris pisikest tõugukest. Mõnikord on aga edukad "võileivad", näiteks kaks kärbsetõuku ja üks sääsevastne, mis söödale punast värvi ja teistsugust lõhna lisab.

Kärbsetõuke armastavad peaaegu kõik kalad: viidikas, särg, nurg, turb, linask, latikas, ahven ja koguni angerjas. Isegi karpkalu võib püüda kärbsetõukudega — selleks liimitakse tõugud eriliimiga ümarateks puntideks ja pannakse pundid juusrakendile. Ka kasutatakse tõukude kokkuliimitud tompe peibutussöödana; tombukest ei kanna vooluvesi niisama lihtsalt minema kui üksikut tõuku. Vooluvees õnge ujutades soovitatakse pärast iga ujutamist lasta kadaga peibutussööda paigale 5-10 tõuku — see on eriti hea just särjepüügil. Peibutamiseks mudase põhjaga veekogul kasutatakse järgmist nippi: tõugud külmutatakse näputäite kaupa tsellofaani keeratuna sügavkülmikus ja peibutisena kasutatakse neid külmutatud tombukesi — nii jäävad tõugud mudakihi peale ning ei poe ükshaaval mutta.

Müügil on olnud ka kuivatatud tõuke, mida ei oska kiita ega laita. Need on kallimadki kui elusad tõugud, ent kui elustõuku on saada, tuleks ikkagi just seda eelistada. Mõnes kalastuskaupluses leidub ka pehmeplastist kunst-tõuke: hea võtu korral, kui kalad on juba "pöördes", võtavad nad kunst-tõuku peaaegu sama isukalt kui ehtsat.

Sälitamine, toitmine, värvimine, lõhnastamine

Kärbsetõugud on äärmiselt vilkad ja liikuvad, mistõttu neid kasutades või (külmkapis) säilitades tuleb jälgida, et purgil/toosil oleks kaas tihedalt peal, kuna tõugud võivad pisemagi prao kaudu putku panna. Seejuures peavad anuma kaanes olema pisikesed augukesed, et toimuks õhuvahetus, sest hermeetiliselt suletud anumas tõugud surevad. 

Kärbsetõugud säiluvad hästi jahedas keskkonnas (külmkapis) paari soojakraadi juures. Soojemates oludes (toatemperatuuril) muutuvad tõugud kiiresti nukkudeks. Paari külmakraadi puhul tõugud kangestuvad, kuid soojenedes ärkavad taas ellu.

Kui me säilitame tõuke pikemalt, tuleks panna anumasse peent saepuru, mis imab endasse tõukudest eralduva niiskuse ja väljaheited - tõugud püsivad kuivemate ja puhtamatena. Veelgi pikema säilitamise puhul tasub saepuru mõnel korral vahetada - see vähendab ka tõukude väljaheidetest tekkivat teravat, ebameeldivat lõhna.

Kärbsetõuke võib toita kalatükikeste või kalahakklihaga. Päev enne kalapüüki võib neile sööta kohupiima, vahetult enne kalastamist aga raputada üle jahuga.

Kollaseks saab kärbsetõuke värvida sellega, et toidame neid munakollasega, mis on segatud kohupiimaga.

Punaseks saab kärbsetõuke värvida kastes neid 2-3 minutiks vees või piimas lahustatud toiduvärvi sisse. Pärast seda tuleb tõugud kuivatada.

Tõugud muutuvad tihkemaks, kui kasta nad korraks äädikalahusesse.

Kui kasutame kalastamisel erilõhnalist peibutussööta, tasub natuke kuiva sööta panna ka tõugutoosi, et ka tõukudele peibutuslõhn külge jääks.

Kui valada tõugutoosi vett, tõuseb osa tõukudest veepinnale. Nende tõukude kasutamine hästi pisikesel ja peenikel konksul muudab sööda vees eriti vabalt ja loomulikult ujuvaks.




Kärbsetõuke on võimalik ka ise kasvatada
Vt Kärbsetõukude kasvatamineVaata artiklit: 1794

Õngitsemisel ei kasutata söödana üksnes kärbsetõuku, vaid ka kärbsenukku
Vt KärbsenukkVaata artiklit: 1795             

Kärbsetõugud leiavad kasutamist ka meditsiinis
Vt Kärbsetõugud meditsiinisVaata artiklit: 1797                


Allikas:
V.Korzets, Õngitsemine. Tln., 2003